Tänapäeva perekonna mudel on meile harjumuspärasest muutumas. Meil ei ole mõtet hukka mõista ega alavääristada neid perekondi kus minnakse lahku või jälle taas kokku ja taas jälle lahku. Kerge on neid inimesi hukka mõista, kuid eelkõige on vajalik mõista ja toetada.
Perekonna arengukriisid vajavad samuti teadlikku ja oskusliku läbimist. Sageli ei tulda selle pealegi, et konfliktid peres kuuluvad normaalse arengu juurde.
Lapsed kasvavad tihtipeale vanemate lahkumineku järgselt kärgperedes või üksikvanemaga peres. Kodu ja kodutunnet vajatakse mistahes perekoosluses. Kodus peaks olema ruumi armastusele, seksile, mängule, toidule ja kasvamisele. Kodu on koht kus saab elada ja hingata, seal on kõigil hea olla.
Igal kodul on oma nägu. Pere väärtushinnangud peegeldavad inimesi, kes seal elavad, nende harjumusi ja haridust.
Pere ei ole ettevõte, kus kõike plaanitakse ja juhitakse. Kui pere muutub ettevõtteks, ei tunne end hästi lapsed. Nad on stressis ja muutuvad rahulolematuks.
Ei toimi ka vastupidine olukord, kus ei ole mingitki korda ega süsteemi, kus üksteise tegemistest ei teata ega tunta huvigi. Kui selline olukord kestab aastaid, surevad välja suhted täiskasvanute vahel ja neist võivad saada vaid pealtvaatajad üksteise elus. Esimene tunnus on see, et magamistuba kasutatakse vaid magamiseks.